Vastukaja artiklile „Selts otsib võimalust konnad tagasi tuua”, Lääne Elu, 22.06.2024
Olen sündinud Haapsalus 93 aastat tagasi ja kasvasin üles Metsa tänaval kahekorruselises majas Metsa, Tamme ja Jalaka tn ristmikul. 85 ja rohkem aastat tagasi oli Jalaka ja Haava tänava vaheline märgala konnade kevadine kudemispaik. Ka kraavid alates Haava ristmikust kuni Tallinna maanteeni olid konnade kudemiskohad. Konni oli nii palju, et lapsed, sealhulgas mina, hakkasid oma kodukanti hüüdma Konnakülaks. See on laste pandud nimi, mitte kohanimi, ja meie olimegi Konnaküla lapsed.
See on maagiline nimi, mis kestab põlvest põlve edasi. Seda nime ei ole võimalik kaaperdada, sest see kuulub ainult konnakatele.
Lugupeetud proua Aita Möldril ei tasu kurvastada, et Kopli tänaval ei ole praegu konni. Seal ei ole neid kunagi olnud. Kopli tänaval ei ole olnud konnatiiki ega märgala konnadele. Kopli tänava roostikus ei elanud konnad. Olen ise roostikus liikunud ja roogu lõiganud.
Kunagi palus Aita Mölder minul selgitada Konnaküla tähendust. Arvan, et oleks võinud siis ka minu teadmisi kuulda võtta. Paraku ta seda ei teinud, vaid tegutses iseenese tarkusest. Nii sai teoks see, mis praegu Kopli tänaval on.
Olen veel viimane Konnaküla laps ja nimepanija. Annan julgelt selgitusi: Kopli tänav ei ole Konnaküla ja proua Aita Möldril soovitan ikka natukene kuulda võtta, mida räägivad teadlikumad inimesed, sealhulgas prouad Lääne Elu 22. juuni lehe pildil.
Konnakülale nimepanija
(Nimi on toimetusele teada)
The post Vastukaja: kui keegi ei ole ära läinud, siis ei ole ka kedagi tagasi tuua appeared first on Lääne Elu.