On viimane aeg sel kevadel püvililledest kirjutada, sest just avastasin jahmatusega, et minu aias on nad suutnud juba peaaegu ära õitseda, ilma et mul oleks pähe tulnud neist juttu teha. Ometi ei ole ju tegu mingite tagasihoidlike kaunitaridega, vaid väga muljetavaldavate ning juba kaua aega meie aedu kaunistanud suurte lilledega.
Eesti aedades kõige tuntum harilik püvilill (Fritillaria imperialis) on kahtlemata suur – eriti kevadises mõõtkavas, kui teisi kõrgekasvulisi lilli peenardel neile kõrvale pole veel panna. Rahvasuu tunneb teda ka keisrikrooni nime all, mis kajastab hariliku püvilille olemust küllalt ilmekalt. Uhke hiiglasena kõrguvad 80–100 cm kõrgete õievartega püvililled teiste madalukeste kohal ning kannavad kollaseid ja oranže allapoole suunatud suuri õiekellukaid. Suhteliselt haruldasemad on tema kollase-punasetriibuliste või punaste õitega sordid ning püvilille punane on ikkagi pigem sinna oranži poole kalduv.
Teine vana ja levinud püvililleliik on maleruuduliste punakaslillade õitega kirju püvilill (Fritillaria meleagris), millest on ka üsna levinud valgeõieline vorm. Mõnikord ei oska inimesed neid üheks ja samaks liigiks pidadagi. Ja mõnikord ei oska nad ka seda vana tuttavat ruudulist püvililleks pidada, vaid tunnevad seda „malelille” või „maletulbi” nime all ning vaidlevad veel hirmsasti vastu ka, et püvilillega kindlasti tegu pole. Aga siiski on ja ma mõtlen, millises segaduses oleksid need inimesed veel siis, kui neile ette panna ka tumepunaste kollaseservaliste õitega Mihhailovski püvilill (Fritillaria michailovskyi), tumepruun või kreemikas Pärsia püvilill (Fritillaria persica), veinipunane Lakoonia püvilill (Fritillaria davisii), violetne kollaste äärtega Kurdi püvilill (Fritillaria crassifolia ssp curdica), helekollastes-roosades toonides kahkjas püvilill (Fritillaria pallidiflora), rohelise õievärviga kattene püvilill (Fritillaria involucrata) ja nii edasi ja nii edasi. Sest need kõik meenutavad meile tuntud „keisrikrooni” veel palju vähem kui kirjud püvililled.
Püvilillede perekonnas on tervelt umbes sada liiki, millest meie kliimas suudavad kasvada vähemalt pooled. Sellepärast võiks igasugu erinevaid püvililli aedades tõesti palju julgemalt kasvatada. Iseasi on muidugi see, et sügisesed lillesibulaletid pakuvad meile reeglina just neidsamu niigi kõige levinuimaid harilikku ja kirjut püvilille. Igasuguseid muid liike peab lausa tikutulega taga ajama, otsima üksikute pühendunud kasvatajate kaudu või tellima välismaa internetiaiandeist. Aga huvi korral on kõik võimalik ja Eestis on tegelikult juba omajagu aednikke, kelle püvilillekollektsioon on sõna otses mõttes suud ammuli võttev.
Mina pean piinlikkusega tunnistama, et minu aias püvililli palju ei ole. Olen nendega küll kordi ja kordi katsetanud, aga mul nad väga ei edene. Püvililli peetakse küll kergesti kasvatatavateks lilledeks, aga minu meelest võiks sellest sagedamini rääkida, et kergesti kasvatatavad on nad siiski ainult kerge lõimisega liivasegusel kobedal, kuid siiski rammusal pinnasel. Minu savimaal nad õnnelikud ei ole. Pool ämbritäit liiva istutusauku sibula alla ja peale aitab, aga on keeruline ja tülikas, eriti kui sibulaid on palju. Ja hariliku püvilille istutusaugud tuleb siis ka maru sügavad kaevata. Sest suur püvilill istutatakse üsna sügavale, umbes labida sügavusele maasse. Nii ma siis piirdungi oma aias vaid kolme või nelja püvilillepuhmaga maasse peidetud liivapatjadel.
Samamoodi kui savi, ei sobi püvililledele ka väga õhukese mullakihiga paepealsed või lage valge liiv. Püvilill vajab mõnusat kobedat sügava huumuskihiga maad. Paepealne jääb talle kitsaks ja liiv liiga lahjaks. Nii et jätame äärmused välja – tavaline aastate kaupa komposti ja sõnnikut saanud aiamaamuld on talle parim. Püvilille istutuskoht peaks olema päikeseline või äärmisel juhul vaid kerge varjuga. Muidugi ei tohiks sinna koguneda ega seisma jääda vett. Istutus olgu pigem sügavam kui kõrgem, sest liiga kõrgele istutatud püvilill ei taha õitseda. Ja veel – kõigi püvilillede sibulad tahavad mulda minna võimalikult värskena. Need on õrnad ega talu soomuste vigastamist või läbikuivamist. Seepärast – ükskõik, kas saame oma püvilillesibulad poest või ema aiast, maha tuleks need istutada esimesel võimalusel.
Püvilill võib jääda samale kasvukohale paljudeks aastateks. Kuid kui koht talle meeldib, siis suudab ta kasvatada ootamatult nobedasti ootamatult palju suuri tütarsibulaid, nii et puhmik võib juba nelja-viie aastaga kasvada nii tihedaks, et osa õievarsi ei jaksa enam õisi luua. Siis ongi õige aeg kogu see sibulapesa välja kaevata, sibulad üksteise küljest lahutada ja mõistlike vahedega (umbes 20 cm) tagasi istutada. Kui kasvukoht jääb samaks, tuleks sinna kindlasti komposti lisada.
Püvililli istutatakse suve teisel poolel ja varasügisel – nii nagu nartsissid, vajavad ka nemad juurdumise edukaks alustamiseks sooja mulda. Eriti peab ennast distsiplineerima juba aias olemasolevate püvilillede ümberistutamisel. Suur kiusatus on teha seda kohe pärast õitsemist, kui närtsivad pealsed kaevamiskoha täpselt kätte näitavad, aga parem on siiski oodata vähemalt juuli keskpaigani. Kevadise istutamise korral ei hakka need sibulad uues kohas kohe juurduma nagunii ning juurdumata sibul mullas on väga vastuvõtlik igasugustele hallitus- ja mädahaigustele. See-eest külma püvililled ei karda, mingit talvekatetega mässamist ei ole nende puhul vaja.
Nii et põhiline on sobiv kasvukoht, siis on püvilillede kasvatamine tõesti lihtne nagu lapsemäng. Eks see seletabki, miks on need ühed kõige populaarsemad kevadised aialilled. Nad on kultuuris olnud juba vähemalt 16. sajandist saadik! Samuti on püvilille päritolumaades kasutatud nende kuivatatud sibulaid rahvameditsiinis köha- ja kopsurohuna, millega raviti isegi kopsupõletikku ja astmat. Tänapäevane teadus on selgeks teinud, et harilikud püvililled tõepoolest sisaldavad niisuguse toimega alkaloidi nimega imperialiin, kuid et samal ajal on imperialiin ka mürgine, ei saa küll kedagi julgustada püvilille sibulaid mugima. Pole vaja riskida iivelduse, pearingluse ja krampidega, kui on olemas hoopis kontrollitumate toimeainetega ravimeid.
Huvitav on veel, et taimeperekonna ladinakeelne nimi Fritillaria tähendavat täringukotti või täringute komplekti ning niimoodi nimetati alguses ainult kirjut püvilille. Eks muidugi tema ruudumustriliste õielehtede järgi – mille järgi eesti rahvasuu ta omakorda maletulbiks on ristinud. Tore ju!
The post Kes selle tamme istutas: püvililled appeared first on Lääne Elu.