Nõukogude aja lõpuks sai Palivere ehitusmaterjali tehas endale ka arvutitööstuse maine – tehase elektroonikatsehhis valmis umbes 60 Eesti esimest kooliarvutit Tartu.
Palivere EMT abitootmise osakonna automaatikaseadmete tsehh tegutses 1970. aastate lõpust ja seal valmistati allhanke korras Lääne Kaluri elektroonikaosakonnale ferriitrõngastel mälusid, nn magnetvaipu, ja monteeriti trükkplaate.
1988−92 valmis Palivere EMT abitootmise osakonna automaatikaseadmete tsehhis personaalarvuti Tartu väikepartii, mida võibki lugeda siit järk-järgult välja kasvanud elektroonikaseadmete tootmise alguseks. Toonane tsehhi juhataja Leo Enok on ka praegu samades ruumides jätkava aktsiaseltsi Tradex nõukogu liige. Tradexi praegune suuromanik ja juhatuse liige Urmas Tingas oli tollal elektroonikatsehhi meister.
Koos Tartu projekteerinud Leo-Henn Humalaga rääkis Tingas Palivere arvutitootmisest tänavu juunis toimunud Läänemaa ajalookonverentsil. Ühte selle arvuti eksemplari, mis kuulub Haapsalu raudtee- ja sidemuuseumi kogusse, sai konverentsil ka oma silmaga näha. Raudtee- ja sidemuuseumi juhi Talis Vare sõnul pole sellises kompaktsuses arvutit kusagil mujal.
„Humal rääkis, et arvuti väljatöötamiseks oli vaja arvutit, aga arvutit ju polnud!” meenutas Tingas 1980. aastate nokk kinni-saba-lahti-olukorda.
Palivere EMT elektroonikatsehhis Lääne Kalurile valmistatud magnetvaipade kohta ütles Tingas, et ühe sellise valmistamiseks kulus ühel inimesel kuu aega. „Ja selline mälu maksis üle 2000 rubla ehk töölise aastapalga,” tõdes ta.
1980. esimesel poolel algas suuremahuline allhanketöö tootmiskoondisele Punane RET – monteeriti mõõteriistadele trükkplaate, vahepeal monteeriti ka Estonia-009 lõppvõimendeid ja Estonia-010 katsepartii trükkplaate. Samas tsehhis monteeriti ka toiteplokke, mooduleid ja seadmeid teaduste akadeemia küberneetika instituudile. Lisaks tehti allhanketöid Moskva ja Leningradi ettevõtetele.
Eeskujuks oli Apple II
Arvuti Tartu projekteeris Leo-Henn Humal inspireerituna Apple II 1980. aastatel Tartusse jõudnud mudelitest ja ZX Spectrumi koduarvutist. Töötav prototüüp valmis 1984. aastaks. Tarkvara kirjutasid Jaan Kaasik, Olev Toom ja Mai Toom.
Need olid ajad, mil tõsimeeli arutleti selle üle, kui palju oleks Eestis arvuteid vaja. „Kas piisaks sellest, kui Tartus on üks ja Tallinnas teine,” meenutas Humal. Juba tollal oli Humal seisukohal, et tegelikult võiks igaühel arvuti olla.
Arvuti Tartu lugu algab sellest, kuidas Tartu ülikoolil õnnestus Apple II arvuti hankida. „See lugu saab alguse Tartu riikliku ülikooli matemaatikateaduskonna programmeerimisosakonnas töötava Anne Villemsi kadedusest,” kirjutas Tartu ülikooli kaasprofessor ja Sussexi ülikooli teadur Laur Kanger kümme aastat tagasi oma doktoritöös. „Ta kadestas oma molekulaarbioloogist abikaasat, kellel oli just õnnestunud hankida laboriseadmete ostmiseks välisvaluutat. Villems otsustas, et tema osakond vajab häid lääne arvuteid ja püüdis tuua ettekäändena lähenevat ülikooli 350. aastapäeva 1982. aastal. /…/ Villems valis 1977. aastal USAs turule toodud legendaarse personaalarvuti Apple II, mis ühendas kasutajasõbralikkuse ja kasutuspaindlikkuse. Nii sai ülikool neli uhiuut Apple II arvutit, et võimaldada täiesti uudset lähenemist programmeerimisele.”
Ligikaudu samal ajal oli insener Humal soovitanud ülikooli teadusprorektoril luua mikroprotsessortehnoloogiatega seotud uurimisüksus. Palivere tehase elektroonikatsehh oli selleks ajaks juba tuurid üles võtnud.
Leo Enoki eestvedamisel alustati Palivere elektroonikatootmist 1977. aastal. Enokil olid head sidemed, eriti Eesti NSV teaduste akadeemiaga, ja see võimaldas tal sõlmida lepinguid paljude teadusasutustega Moskvas, Leningradis ja ka Tallinnas. Lepingud sõlminud tehastest tõusis tasapisi järjest rohkem esile Punane RET. Enoki hinnangul oli nõukogude aja lõpu poole Palivere tehases ehitusmaterjale tootmas 350 inimest, tehase käive oli 2 000 000 rubla, elektroonikatsehh andis tööd 72 inimesele ja käive oli 3 000 000 rubla.
200 arvuti tootmine Paliveres tundus ambitsioonikas, kuid siiski saavutatav eesmärk. „Lisaks majanduslikele kaalutlustele olid mängus ka isamaalised tunded – uhkus Eesti disainitud kooliarvuti tootmise üle,” vahendas Kanger oma doktoritöös Tingase öeldut.
Tartu konkureeris algusest peale universaalse kooliarvuti positsioonile Jukuga, aga jäi alla mitte tehniliste parameetrite, vaid tootmiseks vajalike komponentide ja kokkulepete puudumise tõttu.
Tingase sõnul tehti Paliveres ühtekokku 50–60 arvutit. „Kokku plaaniti teha 200, aga meil tekkisid probleemid. Trükkplaate tehti Lääne Kaluri elektroonikatsehhis, seal oli ikka vägev tööstus, sada inimest oli tööl. Aga neil olid tehnoloogilised puudujäägid ja ka materjalide kvaliteet oli kehv,” tõdes Tingas. „Meil nimetati seda Lääne Kaluri sabotaažiks.”
Tingase sõnul üritati Paliveres Lääne Kaluri praaktoodetele eluvaim sisse puhuda, kuid kõiki praakplaate ei õnnestunud töökorda saada. „See plaat on siia jäänud, seda pole tööle saadud,” näitas Tingas üht Tartu jaoks mõeldud trükkplaati.
Kaup kauba vastu
„Tartu oli ajast maha jäänud, tootmine venis, me ei saanud komponente kätte,” laiutas Tingas käsi. „Plaanimajanduse olemusest tulenevalt ei olnud Palivere ehitusmaterjalide tehasel võimalik saada riiklikest fondidest vajalikke materjale.”
Üks töötav süsteem vajalike materjalide hankimiseks oli ametlikult olemas, see oli mittelikviidsete materjalide ja komponentide turg. „Suurtel ettevõtetel oli ilmselt kohustus vabaneda üleliigsetest materjalidest. Ringlesid suured nimekirjad eri tehaste mittelikviidsete materjalide loeteluga. Sealt sai vajalikud välja valitud ja tellimiskiri postiga teele pandud. Kõiki vajalikke komponente siiski nii ei leitud,” tõdes Tingas.
Tuli leida alternatiivsed allikad. Komplekteeritavate osad – monitor, kassettmagnetofon, kettaseade, printer – hangiti tellimiskirjade abil otse tootjatelt. „Tellimus läks täitmisele alles siis, kui nende tootja oli saanud meie kaudu mingi muu neile vajaliku materjali ostu võimaluse. Näiteks läks kaubaks Pärnus toodetud saepuruplaat või puitlaastplaat,” meenutas Tingas nõukogude aja lõpuaastaid.
Mälestuste järgi sai sellise n-ö bartertehingu abil ostetud monitorid Elektronika MC 6105, võimalik, et ka kassettmagnetofon Elektronika 324. Kettaseadmeid ja printereid hangiti hiljem väikestes kogustes. Hiljem, 1989–1990, oli võimalus hankida puuduvaid komponente ka vahendajate kaudu. Tegutsesid mitmed kooperatiivid, kes olid võimelised kuskilt leidma puuduvaid komponente.
Kuigi arvuti esimesed versioonid toodeti magnetofonidega, varustati hilisemad masinad Bulgaaria disketiseadmetega. Ostja soovi korral oli komplektis ka printer, mis oli võimeline trükkima eesti tähestiku erimärke.
„RET lubas tarnida trafodele 10 kg vasktraati vastutasuks kokkuleppele, mille kohaselt töötab Palivere ühel nädalavahetusel lisavahetustes, et varustada RETi vajalike toodetega, et tehas saaks oma plaani õigeks ajaks täita,” kirjutas Kangert oma doktoritöös. „Mitteametlikud läbirääkimised isiklikel kontaktidel päädisid sellega, et Paliverre suunati (ametlikult põhjendatud kooliarvutite nappusega) 200 magnetofoni – pool tolle aasta plaanitud jaemüügist Eesti NSVs.”
Arvuti metallist korpus telliti Harju KEKist, kuid seal oli tingimus, et külmvaltspleki tarnib tellija. Muud vajalikud metalldetailid valmistati eri töökodades. Toitetrafo saadi RETi trafotehasest Jõhvis. Trükkplaate telliti Lääne Kaluri elektroonika tootmisüksusest. Muud standardsed kinnitusdetailid saadi Punasest RETist.
Arvuti kasutaja seisukohalt on tähtis osa klaviatuur. „Saadaolevad nupustikud olid lauakalkulaatori omad,” ütles Tingas. „Värvitud korpuse küljele tehti siiditrükiga nimi Tartu ja Tartu ülikooli embleem ning Palivere EMT embleem, mis siiski hästi välja ei tulnud, ilmselt liialt jämedakoelise siidi tõttu,” tõdes Tingas.
Arvuti kogu koosteprotsess vastas tolleaegsetele võimalustele ja põhines käsitööl, mingeid tehnoloogilisi seadmeid kasutusel ei olnud. „Lõppkooste korpusesse oli üsna aeganõudev – oli palju käsitsi kruvimist, juhtmete kinnijootmisi,” kirjeldas Tingas.
Läänes edenes arvutitööstus samal ajal mühinal. „Siis tulid juba siia 286-arvutid [Intel 286 mikroprotsessoriga], see [Tartu] oli eilne päev. Sellele vaatamata müüdi kõik toodetud Tartu arvutid enne krooni tulekut, rublade eest, maha,” meenutas Tingas. „Inimestel oli vaja rublad kuhugi kiiresti panna, sest rubla väärtus kukkus toona kolinal. 1991. aasta mais müüsime viimased. Selleks ajaks oli arvuti hind kasvanud aasta alguse 12 000 rublalt 20 000 rublani.”
„Kümme arvutikomplekti müüsime mais 1992 tollasele Taebla vallavalitsusele Palivere kooli arvutiklassi jaoks,” meenutas Tingas. Vald maksis tolleks ajaks elektroonikatsehhi asemele loodud aktsiaseltsile Tradex arvutite eest 130 000 rubla. „Kuhu need [arvutid] said? Olen otsinud, aga keegi ei tea,” nentis Tingas.
Kõige viimane Tartu müüdi Läänemaa maksuametile, selles komplektis olid ka printer ja flopiseade.
Tartu tootmine seiskus ning sellega lõppes ka ehitusmaterjalide tehase arvutitootmise epohh.
„See juhtus raskelt, kiiresti ja nii tarnijate kui ka tarbijate jaoks ootamatult. Kõnekas lugu pärineb [Tartu riikliku ülikooli matemaatikateaduskonna programmeerimisosakonnas töötanud] Anne Villemsilt, kes, teadmata, kas järgmisel aastal poodides üldse süüa on, õppis 1989. aastal kartulit kasvatama – hiljem sai teada, et sama oli teinud ka iga teine programmeerimisosakonna liige,” kirjutas Kanger.
Kes aga jaksas, hankis endale juba lääne arvutid – võimalusel välismaalt, kus müügihinnad olid madalamad kui NSV Liidus.
Palivere katse jäi lihtsalt üleüldise ühiskondliku ülemineku hammasrataste vahele. Idaturg kadus praktiliselt üleöö. Umbes 80 protsenti Palivere toodangust ostnud RET sattus tõsistesse raskustesse ja kukkus 1993. aastal kokku.
Arvuti Tartu
Tootja: Palivere EMT automaatikaseadmete tsehh, alates 1992 Tradex AS
Tootmisperiood: 1988–1992
Toodetud kogus: 62 (Palivere EMT 45, Tradex AS 27)
Protsessor: K580BM80A 2.0 MHz (Intel 2020A kloon)
Püsimälu (ROM): 12 kB
Operatiivmälu (RAM): 64 kB
Graafika: 384 x 256 mustvalge
Kuvar: Elektronika MC6105.09
Salvestusseadmed: kassettmagnetofon Elektronika 324-1; 5,25” disketiseade4 EC5321M
Lisaseadmed: printer MC6313
Allikas: www.elektroonikamuuseum.ee
The post Esimene Eesti kooliarvuti valmis Paliveres appeared first on Lääne Elu.